Touareg vs Kia

Palju on räägitud klišeena, et Tallinna tipptunni liikluskeerises läheb ühest linnaosast teise liiklemisega kauem aega kui maanteel Pärnust Tallinnasse. Haarasime sõbra Andresega sellel hüpoteesil sarvist ning võtsime ette võistluse esialgu planeeritult sama klassi sõiduautodega. Sellega seoses tekkis mul äkitselt mõte, et võtaks hoopis midagi sportlikku ja emotsiooniküllasemat. Andrese valikuks jäi luksusklassi rahvamaastur.

Minu valikuks aga osutus Kia ProCeed, millel on 1.6 liitrine turboga üle laetud bensiinimootor. Erilist vürtsi selle auto iseloomu kujundamisele andis sportlik ja kurja häälega väljalaskesüsteem, mis käigu vahetuse ajal kerget vahegaasi annab ning tekitab tunde nagu õlal istuks kasvueas lõvikutsikas Simba, kes kaljukoopa varjus möirgamist harjutab. Kia just täpselt selline ongi, tõeline kiskja mitte! Väike metslase geen on talle igaljuhul antud ja kõige tipuks on tal tasemel varustus, mis teeb oma hinnaklassis silmad ette nii mõnelegi konkurendile. Ehk on selle auto puhul tehtud kerge vihje, et järgmise valikuna auto ostu puhul võiks olla hoopis hetkel Kia võimsaim seeriatootmises olev auto nimega Stinger. Kõlab uskumatult aga Kia on hakanud tabama õiget tootearendust ja püüab võita endale klientuuri, kes siiani on sõitnud Saksamaal toodetud autodega.

Volkswageni puhul andis Andres mulle selge sõnumi, et sellest autost paremat maanteeliikurit pole olemas, sest tegemist on vaikse, väga elegantse ning kruiisilaeva mõõtu autoga, millega sõites hakkab vaikus segama mõtlemist, sest just vaikuses armastab Andres oma autoga sõita. Lisaks on eriti vinge lahendus tehtud auto sisekujundusega, mis on täis tipptehnoloogiat aga disain pole selle tõttu kannatada saanud, kogu juhi vaateväli sisaldab suurt ekraani, mida pole rikutud nuppude rägastikuga. Tuuningufännid ütleks selle kohta hellitavalt “clean look”, ehk puhas vaade ja spidomeetri andmed on kenasti hologrammi laadselt kuvatud juhi vaateväljas esiklaasile. Mis puutub auto dünaamikasse, siis seda autot liigutab antud juhul kolmeliitrine diiselmootor, millel on üsna palju rammu liigutamaks seda rasket maasturit, vajadusel saab päris äkiliselt startida, kuid suurematel kiirustel jääb teravusest puudu, aga selle arvelt on olemas ökonoomsus, mida nii raskelt autolt üldse ei oskaks oodata. Mõnus kompott tehnoloogiat ning disain autotootjalt, kes on esinenud pigem konservatiivset laadi olemusega. Kuigi jah, tuleb tõdeda, et Volkswagen Touaregil on olemas ka neljaliitrine V8- diiselmootor, mis oma dünaamika poolest teeb Kiale rajult silmad ette, seega minu õnneks sellist võimsuse kogust Andresel pole… seekord.

Mis seal ikka, on aeg avada uksed meie testile, mis tähendab, et mina alustan sõitmist Pärnust linnapiirilt ning sihtpunktiks on Tallinna külje all asuv Laagri Maksimarket, kuhu pidi jõudma ka Andres oma maasturiga, mis on tänasel päeval Tallinnas vajalik, sest Russalka monumendi juures käib võimas kullakaevamine. Pärnust alustasin sõitmist hinges kindel võidutunne, sest maantee on vaba ja minu käsutuses on võimas ja sportlik Kia ning Andres sõidab suure ja kohmaka maasturiga, mis kitsatel pealinna tänavatel võib päris palju peavalu põhjustada. Mis juhtub edasi, seda kõike ei osanud ette aimata, aga seda põnevam ongi. Maantee Pärnu ja Tallinna vahel on suvisel ajal autodest ülimalt ülerahvastatud, kohati on tunne nagu üritaks Indias sõita läbi kesklinna vanaemale külla, käib kaootiline üksteisest möödumine ning teiste liiklejate manöövrite ette ennustamine on keerulisem kui Bingo Loto võidunumbrite aimamine. Selle kõige raviks on olemas Kia mõnus miljöö ja distantsi hoidev püsikiirushoidja ning vajadusel ohutu ning kiire möödasõit lõvipoiss Simba möiratuste saatel.

Andrese “võidusõit” kujuneb oluliselt rahulikumaks kulgemiseks ning oh üllatust, ta sattuski Tallinnas tipptunni ajal ummikute keskele. Russalka juures ootab ta üsna kaua kuni valgusfoor oma tsükleid vahetab ning samal ajal õnnestub Volkswageni alamenüüdes leida üles koht, mis võimaldab start-stop funktsiooni välja lülitada. Ummikutes sentimeetri kaupa liikuma hakates tekib roolis tunne nagu sõidaks autoga millel on manuaalne käiguvahetus ja kõige lihtsam paigaltvõtt tähendab algaja kombel auto välja suretamist, seega otsustas ta sõita ilma aktiivse start-stop funktsioonita. Russalka juures on hetkel ronimist kuid auto sellega ilmselgelt hätta ei jäänud ja kõik sujub plaanipäraselt.

Minul on maanteel igati mõnus kulgemine kuid ma ei tea kus maal on minu konkurent, otsustasin siis telefoni teel temalt küsida ja sain vastuseks, et ta on Viru ringil, väga hea, mulle see vastus sobib!

Möödub veidi aega ja ma olen jõudmas sihtpunktini nagu kokku lepitud, võtan viimsed kurvid ja keeran maanteelt maha, naudin Kia head teelpüsivust ja sisimas tunnetan, et võit on käeulatuses. Jõudes parklasse näen, et Andres on siiski võitnud selle testi, mis tekitas minus kohe küsimuse, et kuidas oli võimalik Viru ringilt nii kiiresti olla linnapiiris. Selgus, et ta kasutas keelatud võtet ja blufis, olles tegelikult juba peaaegu kohal. Alatu võte ma leian!

Nii Kia kui ka Volkswagen said oma ülesannetega ideaalselt hakkama ning välised tegurid nagu ummik ja närviline kaaskodanike käitumine liikluses ei osutanud mingeid probleeme. Lõpptulemusega ei ole selle artikli kirjutaja rahul, sest kaotas selle võistluse. Kuid andes endale aru mõistan, et nii palju kallim auto peabki olema parem, varustuse poolest on need kaks autot üllatavalt sarnased, aga iseloomu poolest täiesti erinevad ning lisaks tõestasime, et suur ja mugav linnamaastur on linnas igati õigustatud argument.

Autor: Ott Luts